11. jaan 2013
Purtse Vabatahtlikud said Politsei-ja Piirivalveametilt kaatri
Purtse vabatahtlikud merepäästjad said piirivalvelt kingituseks
kaatri. Vana, kuid sõidukorras kaater ei vastanud enam piirivalve
nõudmistele; samas võimaldab see vabatahtlikel merepäästjatel piirivalvele
suureks abiks olla ja merel teostavaid otsingu-ja merepäästetõid teostada.Alusega on tulevikus võimalik teostada ka "varapääste" pukseerimis töid.
25. dets 2012
31. juuli 2012
Lapsevanemad, ärge jätke oma lapsi järelevalveta veekogude äärde
Eestimaad tabanud südasuvine kuumalaine tõmbab üha rohkem rahvast veekogude äärde palavale päevale jahutust otsima. Suverõõmude nautimisega ei tohiks aga ära unustada tervet mõistust ning ohutut käitumistava vältimaks õnnetusi.
Erilise hoolega peaks silma peal hoidma lastel, kellel üldjuhul veega kokkupuude puudub. Vette sattunud lapse jaoks võivad olud ootamatud olla - nii näiteks ei pruugi laps olla harjunud lainetuse, vee temperatuuri või sügavusega. Meeles tuleks pidada, et lastel ei ole ega saagi olla piisavalt teadmisi, et osata käituda õnnetuse korral. Lapsed on püsimatud ja uudishimulikud ning ei tunneta ohte. Vaid, siis kui laps on pidevalt vaateväljas, on võimalik ootamatustele õigel ajal reageerida. Lapsevanema kohustus on aga tagada lapse järelevalve ja turvalisus.
Ka abistavad ujumisvahendid - rõngad, madratsid, kätised üksi ei päästa olukorda ja kunagi ei tohi ainult nendele lootma jääda. Üks õpetlik ja õnneliku lõpuga lugu möödunud nädalavahetusel aset leidnud veeõnnetusest, kus pühapäeva pärastlõunal viis tugev tuul Sillamäe supelrannas väikelapse ujumisrõngaga kaldast 300 meetri kaugusele merele ja seda vaatamata asjaolule, et lapsevanem oli koos lapsega vees. Võib öelda, et kohalike elanike kiire reageering hoidis ära halvima. Õnnetu merehädaline toodi paadiga kaldale, kus meedikud kontrollisid lapse tervisliku seisundi üle ja andsid ta ehmunud ema käte vahele.
Möödunud nädalavahetus sai aga saatuslikuks neljale eestimaalasele, kes veeõnnetustes oma elu kaotasid. Üks uppunutest oli ka üheteistkümne aastane tüdruk, kes sattus sõpradega omapäi Narva jõe äärde ujuma. Narva jõgi ja Joaoru rand on nõudnud sel suvel teisegi inimelu. Traagiliselt lõppenud veeõnnetus leidis aset juulikuu esimesel päeval, kus koos sõbraga ujuma läinud 17-aastane noormees ootamatult vee alla vajus ja uppus.
Tänavu on Eestis uppunuid 29, nendest 5 Ida-Virumaal.
Merit Kaljus
Päästeamet
Ida päästekeskuse pressiesindaja
9. juuni 2012
„Avaliku teabe seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seadus“
Riigikogu võttis 81 häälega vastu seadusemuudatused, mis loovad aluse vabatahtlike merepäästjate osalemiseks politsei tegevuses otsingu- ja päästetöödel.
1. septembril jõustuvate muudatuste järgi võib politsei- ja piirivalveamet kaasata vabatahtlikke merepäästjaid, et otsida ja päästa sise- ja territoriaalmeres, majandusvööndis, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel, Narva jõel ja veehoidlal ohuolukorda sattunud või kaduma jäänud inimesi ja sõidukeid.
Vabatahtlikud merepäästjad osalevad päästetöödel sõltuvalt läbitud õppe mahust kas koos politseinikuga või politsei ülesandel iseseisvalt. Politsei tegevuses osalemise ajal on nad riigivõimu esindajad, kelle seaduslikud korraldused on täitmiseks kohustuslikud.
Juba praegu on vabatahtlikud merepäästjad koondunud mittetulundusühingutesse ning teinud politsei- ja piirivalveametiga koostööd. Edaspidi sõlmib amet mittetulundusühingutega tsiviilõigusliku lepingu, et merepäästjate tegevust täpsemalt korraldada. Samuti võib amet sõlmida lepingu ennetustöö tegemiseks.
Postimees
15. veebr 2012
Kohtumine Norra Vabatahtlike organisatsiooniga
Päästeliidu juhid ja nõukogu liikmed käisid veebruari esimestel päevadel kohtumas Norra vabatahtliku merepääste esindusorganisatsiooniga ja tutvumas nende koolitusvõimalustega ning vabatahtliku tuletõrjesüsteemiga. Vastavalt kokkuleppele alustatakse tihedat koostööd koolituse ja arenduse vallas.
10. sept 2011
MEREPÄÄSTEÕPPUS KOLGA LAHEL
PILDID ÕPPUSEST
Õppuse korraldas Põhja prefektuur, kaasa tegid politsei- ja piirivalveameti piirivalveosakond, kiirabi ning vabatahtlikud. Kaberneeme sadam on juba varahommikul sinises, rohelises või punases riietuses inimesi täis. Kõigepealt said asjaosalised endale selja peale takjaribaga kinnitatavad sildid. Vastavalt kas Politsei, Piirivalve või Kiirabi. Selle alla pandi teine silt: Korraldaja, Hindaja või veel midagi. Politseikaater Merelõvi võtab pardale viis veeülikodades «päästetavat» ja kümme nukku ning suundub merele. Kaldast paari kilomeetri kaugusel visatakse kõigepealt vette ümber läinud paadi osa täitev päästeparv, seejärel hüppavad vette viis veeülikondades «ohvrit» ning nende järel ka teadvuseta merehädalisi markeerivad nukud, kes tuleb õppuse käigus merelt üles leida ja ära päästa.
Merelõvi kapteni Toomas Lindjärve sõnul on niimoodi vees hulpimine üsna väsitav. Muuhulgas lisab stressi ka teadmine, et merepõhi on 70 meetri sügavusel. See kõik on veepolitseil koolituste ajal omal nahal järele proovitud.
Kell kümme saab häirekeskus teate, et Kolga lahel on ülekoormuse tõttu ümber läinud paat 22 inimesega pardal. Esimene paat jõuab paadi külge klammerduvate merehädalisteni umbes 30 minuti pärast. Mõni minut hiljem on kohal juba viis veesõidukit ning kõik võetakse pardale.
Peatselt tiirutab õhus ka päästekopter, mis aitab vees hulpivaid «inimkehi» otsida. Nukud korjatakse kokku ja toimetatakse kaldale, kus neid püütakse elustada, kahjuks tulemusteta. «Surnukehad» kantakse ükshaaval minema ning ainult sellega tegelevate politseinike rõõmsameelsed näod reedavad, et tegemist on õppusega.
Merest päästetud meestega tegeleb samal ajal kiirabi ning kopteri ja paatidega tuuakse juurde «kannatanuid», kes on legendi kohaselt suutnud ise mõnele lähedalasuvale saarele ujuda. «Mina olen külmast sinine ja kõvade marrastustega,» teatab üks «ohver» paadist maha astudes. Ja just nii temaga käitutakse. Teine «päästetu» on teadvuseta ning politseinikud asuvad tema isikut kindlaks tegema. «Me olime ühes seltskonnas, ma tean ainult, et tema nimi on Riina,» ütleb jalavigastusega ohver kopteriga kohale toimetatud kaaslase kohta. viimasel hetkel selgub õnneks, et ohvril on dokumendid põues ning tema isik saab tuvastatud enne, kui ta kiirabiautoga minema sõidutatakse.
Vahepeal tekib meedikutel küsimus, kas ajakirjanike eemaletõrjumine peaks ka õppuse raamidesse mahtuma. Leitakse, et siiski mitte. Aga «ohvritega» tegeletakse väga tõsiselt. Nood ei tee ka päästjatele asja kergemaks. Kui ohvril on legendi järgi ikka jalaluu katki, siis vastavalt sellele temaga ka toimetatakse. Ka siis, kui ühtegi kaamerat läheduses pole. Ainult kütuse raiskamine jääb ära ning haigla asemel sõidutab kiirabiauto abivajajad lähima nurga taha. Muidu on kõik nagu päris.
Paar tundi hiljem on kõik läbi. Õppuse juht, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kriisireguleerimisteenistuse üleminspektor Marko Ild arvab, et päästjad jõudsid merehädalisteni täiesti rahuldava kiirusega. Põhjalikum kokkuvõte õppusest tehakse hiljem.
06.09.2011
Kaberneeme sadama ümbruses ja Kolga lahes käis teisipäeva hommikul kõva sagimine, sest mastaapse merepäästeõppusega pandi mitme ametkonna võimed tõsiselt proovile.Õppuse korraldas Põhja prefektuur, kaasa tegid politsei- ja piirivalveameti piirivalveosakond, kiirabi ning vabatahtlikud. Kaberneeme sadam on juba varahommikul sinises, rohelises või punases riietuses inimesi täis. Kõigepealt said asjaosalised endale selja peale takjaribaga kinnitatavad sildid. Vastavalt kas Politsei, Piirivalve või Kiirabi. Selle alla pandi teine silt: Korraldaja, Hindaja või veel midagi. Politseikaater Merelõvi võtab pardale viis veeülikodades «päästetavat» ja kümme nukku ning suundub merele. Kaldast paari kilomeetri kaugusel visatakse kõigepealt vette ümber läinud paadi osa täitev päästeparv, seejärel hüppavad vette viis veeülikondades «ohvrit» ning nende järel ka teadvuseta merehädalisi markeerivad nukud, kes tuleb õppuse käigus merelt üles leida ja ära päästa.
Merelõvi kapteni Toomas Lindjärve sõnul on niimoodi vees hulpimine üsna väsitav. Muuhulgas lisab stressi ka teadmine, et merepõhi on 70 meetri sügavusel. See kõik on veepolitseil koolituste ajal omal nahal järele proovitud.
Kell kümme saab häirekeskus teate, et Kolga lahel on ülekoormuse tõttu ümber läinud paat 22 inimesega pardal. Esimene paat jõuab paadi külge klammerduvate merehädalisteni umbes 30 minuti pärast. Mõni minut hiljem on kohal juba viis veesõidukit ning kõik võetakse pardale.
Peatselt tiirutab õhus ka päästekopter, mis aitab vees hulpivaid «inimkehi» otsida. Nukud korjatakse kokku ja toimetatakse kaldale, kus neid püütakse elustada, kahjuks tulemusteta. «Surnukehad» kantakse ükshaaval minema ning ainult sellega tegelevate politseinike rõõmsameelsed näod reedavad, et tegemist on õppusega.
Merest päästetud meestega tegeleb samal ajal kiirabi ning kopteri ja paatidega tuuakse juurde «kannatanuid», kes on legendi kohaselt suutnud ise mõnele lähedalasuvale saarele ujuda. «Mina olen külmast sinine ja kõvade marrastustega,» teatab üks «ohver» paadist maha astudes. Ja just nii temaga käitutakse. Teine «päästetu» on teadvuseta ning politseinikud asuvad tema isikut kindlaks tegema. «Me olime ühes seltskonnas, ma tean ainult, et tema nimi on Riina,» ütleb jalavigastusega ohver kopteriga kohale toimetatud kaaslase kohta. viimasel hetkel selgub õnneks, et ohvril on dokumendid põues ning tema isik saab tuvastatud enne, kui ta kiirabiautoga minema sõidutatakse.
Vahepeal tekib meedikutel küsimus, kas ajakirjanike eemaletõrjumine peaks ka õppuse raamidesse mahtuma. Leitakse, et siiski mitte. Aga «ohvritega» tegeletakse väga tõsiselt. Nood ei tee ka päästjatele asja kergemaks. Kui ohvril on legendi järgi ikka jalaluu katki, siis vastavalt sellele temaga ka toimetatakse. Ka siis, kui ühtegi kaamerat läheduses pole. Ainult kütuse raiskamine jääb ära ning haigla asemel sõidutab kiirabiauto abivajajad lähima nurga taha. Muidu on kõik nagu päris.
Paar tundi hiljem on kõik läbi. Õppuse juht, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo kriisireguleerimisteenistuse üleminspektor Marko Ild arvab, et päästjad jõudsid merehädalisteni täiesti rahuldava kiirusega. Põhjalikum kokkuvõte õppusest tehakse hiljem.
Tellimine:
Postitused (Atom)